Vot selline oli esimene asi, mida ma nägin täna hommikul ärgates. Tänane päev peaks ju olema eriline, kuid ega midagi pole muutunud, peale arvu, millega mõõdetakse inimese vanust. It makes me wonder, tegelikult pole ju inimese vanus mõõdetav arvudega. Nagu oleks ma esimene inimene, kes sellele mõttele otsa lendaks või midagi. Igatahes sain ma täna näha oma kullakalleid sõpru, kes ei vea mind alt ning tahavad koos minuga mu sünnipäeva tähistada(don't worry L). Aa, maal sai vesi otsa... Morbiidne oli hambaid pestes avastada, et vett ei ole, kuna põhjavett pole tänu lumele piisavalt palju kaevus jms. Tulles tagasi emopoolele: kui mulle tähtsal päeval veab mind keegi alt, on see justkui katalüsaator, mis tuletab meelde kõik muud halvad mälestused mu elust ning üsnagi võimatu on neid siis oma peakeses alla suruda ning teeselda, et midagi pole juhtunud. Nagu näiteks üks minu elu kõige tähtsamaid isikuid, kelleta mind siin maailmas ilmselt sellisel kujul ei eksisteeriks, ei ilmunud minu lõpetamisele. Olgugi, et see oli alles 9. klass, oli see ju ometigi minu jaoks oluline... Emojutt over and out. Jee, nüüd mind kummitab "17 tuul ja torm..."
Mu kullakesed Anna ja Tea. Head sõbrapäeva! :)
No comments:
Post a Comment